„Kirjandusfestival“ on kummalisevõitu sõna. Kirjandus ja festival ei käi just kõige loomulikumalt ühte jalga, sest esimene kutsub lugejat ja raamatut kõigest muust eralduma, festival aga eraldumisest loobuma, kokku tulema.

Muidugi pole asjalood nõnda lihtsad, sest lugejad ei eraldu raamatu seltsi enamasti ju selleks, et eraldi jäädagi, vaid selleks, et õppida muuhulgas paremini ühenduma.

Ühendumine pole teadupärast mõni lihtne asi, ikka käib see üle kivide ja kändude, sinka-vonka, kiira-käära, vihma käest räästa alla ja sealt mõnikord otse jäneseurgu. Siingi võib olla raamatust abi, sest sageli pehmendab hea raamat kukkumist, või muudab selle hoopis kukerpalliks, hundirattaks, tiritammeks, hüppeks üllatavalt omasesse tundmatusse.

Sestap võikski mõelda kirjandusfestivalist HeadRead kui igati hubasest, vägagi avarast jäneseurust, kust iga otsija leiab kellegi – kas siis inimese või raamatu kujul –, kes osutub temaga üllatavalt sarnaseks või temast vaimustavalt erinevaks.