Eeva Park (1950) on eesti prosaist ja luuletaja. Praeguse naiskirjanduse võidukäigu taustal ei unustata loodetavasti tõsiasja, et Park kirjeldas oma proosaloomingus naistevastast vägivalda juba mitmekümne aasta eest – sealhulgas 1994. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna võitnud, ajakirjas Looming ilmunud „Juhuses“ ning 2004. aastal Eduard Vilde kirjandusauhinna pälvinud romaanis „Lõks lõpmatuses“ (Tänapäev). Loomulikult pole naiste habras sotsiaalne positsioon ainus Pargi proosa tunnusjoon, vaid see teema asetub laiemasse ebaõigluse suhtes tundlikusse vaateviisi. Park on ka tähelepanuväärne luuletaja: tema debüütkogu „Mõrkjas tuul“ ilmus 1983. aastal, mullu aga nägi ilmavalgust tema kuues luulekogu „Hundirattas“, mis annab hea ülevaate Pargi luule laiast haardest, suutlikkusest näha võimalikult paljusid ümbritseva maailma olendeid ja olukordi, nii inimesi, loomi kui ka taimi. Ent „Hundirattas“ on ka tugevalt isiklik raamat, pihtimuslike sugemetega vaade iseenda eksistentsi haprusele ja vastupidavusele.
Eeva Park
