Mimmud maailmalõpu vastu

Mimmusid on kaks, ühe taust on kirjandus ja tants, teise taust pop- ja džässmuusika. Sveta Grigorjeva (1988) on eesti luuletaja ja koreograaf, kes on tekitanud rohkem kui korra oma loominguga tugevaid, sageli erialaseid piire ületavaid võnkeid. Tihti püüab ta looming seada kahtluse alla sotsiaalseid, eriti rahvuslikke ja soolisi stereotüüpe – sellest annab aimu kas või tema kõige värskema raamatu, esseekogu „Kliitor on anarhist“ (Suur Rida 2024) pealkiri. Grigorjeva mullune tantsulavastus „Gargantua“, mis etendus VAT teatris, põimib omavahel renessansskirjandust ja afektiivset kehalisust. Laura Põldvere (1988) on laulja ja laulukirjutaja, kelle väljenduslaad on piisavalt lai ja isik piisavalt ekstravagantne, et see jõuab ühelt poolt meediaväljaannete kaanele ning teisalt eesti popi- ja džässilavadele, nii et ta võib ühel päeval esitada rambivalgusesse uppuvat raadiohitti, teisel päeval improviseerida mõnes hämaras nurgas koos Jakapi ja Maliniga. Nüüd on kaks särtsakat naist ühendanud oma pealispinnal erinevad, aga sisult samalaadsed jõukolded lavakavaks „Mimmud maailmalõpu vastu“, mille käigus ei hakka mitte ainult põimuma muusika ja kirjandus, vaid hakkavad ka väänduma ja paigast kukkuma kõikvõimalikud rollid ning ootused. Keegi ei tea, mis hakkama saab ning see vist sobibki asjaosalistele kõige paremini.