Margus Ott (1975) on eesti filosoof ja tõlkija. Ta on vahendanud eesti keelde nii lääne kui ka ida filosoofiapärandit, millest tasub eraldi esile tõsta Henri Bergsoni loomingut, ladina keelest tõlgitud Baruch Spinoza „Eetikat“ ning hiina keelest tõlgitud taoistliku mõtleja Zhuāngzi pärandit. Tema filosoofilise tõlgenduse keskseks märksõnaks on „vägi“ – tema esimene autoriraamat „Vägi. Väekirjad I“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus) annab haarava ja laiahaardelise ülevaate väe avaldumisest looduses, ühiskonnas ja indiviidis. Teos pälvis Eesti Kultuurkapitali esseistikapreemia. „Väekirjadeks“ nimetatud teoseid on ilmunud ühtekokku kuus: „Väele“ järgnesid „Filosoofilised esseed. Väekirjad II“ (2015); „Pärimuslikud esseed. Väekirjad III“ (2016); „Poliitilised esseed. Väekirjad IV“ (2017); „Isendlikud esseed. Väekirjad V“ ning „Kirju vägi. Väekirjad VI“ (mõlemad 2018, kõik teosed kirjastas EKSA). Mullu nägi ilmavalgust mahukas essee „Heaolu“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus), milles Ott annab praeguses ühiskonnas laialt kasutatud mõistele isikupärase vaatenurga, sest ta lähtub hoiakust, mille kohaselt on olemine ise juba hea ning inimesel on võimalik seda alati paremaks muuta. See toob meelde moodsas kosmoloogias ringleva üldistuse, mille kohaselt on inimesena sündimine ebatõenäolisem vedamine kui lotovõit.
Margus Ott
