Marius Ivaškevičius (1973) on leedu proosa- ja näitekirjanik ning filmirežissöör ja stsenarist. Ta debüteeris 1996. aastal novellikoguga „Milleks lapsed“ („Kam vaiku“), millele järgnes 1998. aastal debüütromaan „Pilvest sündinud ajalugu“ („Istorija nuo debesies“). Esimene näidend „Naaber“ („Kaimynas“) jõudis Vilniuse Riikliku Noorsooteatri lavale 2000. aastal. Eesti teatripublikule on Ivaškevičiuse draamalooming tuttav juba kümne aasta tagant, mil Hendrik Toompere juunior lavastas Eesti Draamateatris tema näidendi „Väljaheitmine ehk ühe õuna kroonika“ (tlk Tiiu Sandrak). Lavastus pälvis nii publiku ka kriitikute heakskiidu ning tõi Toomperele 2016. aastal Eesti Teatri auhindadelt parima lavastaja auhinna. Näidendi tegevus leiab aset Londonis ning käsitleb nii Eestis kui ka kogu maailmas aina aktuaalsemaid emigratsiooni ja immigratsiooni küsimusi ning sedakaudu inimese identiteedi alatist dilemmat. 2019. aastal lavastas Elmo Nüganen Tallinna Linnateatris Ivaškevičiuse mängulise näidendi „Kant“ (tlk Tiiu Sandrak), mille aluseks kuulsa filosoofi looming ja elukäik. 2024. aastal tõi Toompere juunior Draamateatri lavale Ivaškevičiuse näidendi „Totalitaarne romaan“ (tlk Ilona Martson ja Ene Paaver), mis põhineb autori reisidel Kesk-Aasia autoritaarsetesse diktatuuririikidesse. Seal kogetu tõi esile autori enda mälestused Nõukogude Liidust ning ajendas teda uurima stalinismi, aga ka postsovetlikke režiimide ahistavat, vägivaldsetki iseloomu.
Marius Ivaškevičius
